Shiver

     Mäletan, kuidas lamasin huntidest ümbritsetuna lumel kui väike punane ja soe laik, mis järjest külmenes. Nad lakkusid mind, hammustasid mind , rappisid mu ihu, tungides järjest sügavamale. Nende kobaras kehad varjutasid selle vähesegi sooja mida päike andis. Nende kraedel helkles jää ja nende hingeõhk moodustas läbipaistmatuid kujundeid, mis hõljusid meie ümber õhus. Nende kasukate muskuseline lõhn meenutas mulle niiskete koerakarvade ja põlenud lehtede meeldivat ja õudusäratavat hõngu. Nende keeled sulatasid mu nahka, nende hooletud hambad rebisid mu varrukaid ja tirisid mu juukseid, tungisid vastu mu rangluud ja kaelal asuvat pulssi. 
     Oleksin võinud karjuda, kuid ei karjunud. Oleksin võinud vastu hakata, kuid ma ei teinud seda. Lihtsalt lebasin ja lasin sel kõigel toimuda, vaadates talvist valget taevast enda kohal halliks tõmbumas.
     Üks huntidest pani oma nina mu peopessa ja seejärel  vastu põske, varjutades mu näo. Ta vaatas mulle oma kollaste silmadega otsa, samal ajal kui teised mind igalt poolt sikutasid.
     Vaatasin nendesse silmadesse nii kaua, kui sain. Kollased. Ja lähedalt paistis nendest igat värvi kulla ja pähkelpruuni sädelevaid varjundeid. Ma ei tahtnud, et ta oma pilgu mujale pööraks, ja ta ei teinud seda. Tahtsin tal kaela ümbert kinni võtta, kuid mu käelabad jäid liikumatult  rinnale ja käsivarred püsisid  jäätunult keha vastas.
     Ma ei suutnud meenutada, mida tähendab soojatunne.
     Siis oli ta läinud ja ilma temata tungisid teised hundid veelgi lähemale, liiga lähedale, lämmatades mind. Miski paistis mu rinnal võbelevat.
     Ei olnud päikest ega valgust. Olin suremas. Ma ei suutnud meenutada, milline näeb välja taevas.
     Aga ma ei surnud. Kadusin lõputusse külmusesse, kuid sündisin seejärel uuesti, soojuse maailma.
     Mäletan üht - tema kollaseid silmi.
     Arvasin, et ei näe neid enam kunagi.