Norwegian woods

     Naoko started walking the minute we hit the street, and i hurried after her, keeping a few paces behind. I could have closed the distance  between us, but something held me back. I walked with my eyes on her shoulders and her straight  black hair. She wore a big, brown hairslide, and when she turned her head i caught i glimpse of a small, white ear. Now and then she would look back and say something. Sometimes it would be a remark I might  have responded to, and sometimes it would be something to which I had no idea how to reply. Other times, I simply  couldn´t hear what she was saying. She didin´t seem to careone way or another. Once she had finished saying whatever she wanted to say, she´d face front again and keep on walking. Oh, well, I told myself, it was a nice day for a stroll.

Imekummaline

     Seitsemeteist aastane  näitlejahakatise Kelley Winslow jaoks on haldjad vaid tegelased lapsepõlve muinaslugudest. Siis aga kohtub ta Sonny Flanneryga, kellel terashallide silmade taga peitub sama terasene soov teda kaitsta.

Lapsehoidjad

     Kolm noort tüdrukut tulevad New Yorgi rikaste linnaossa lapsehoidjateks. Igaühel on oma mure: Laostunud perekond, igav elu maakolkas ja õnnetu armastus. ehkki lastega on kõvasti tegemist, leiavad tüdrukud aega ka pidu panna, armuda ja uudistada prominentide maailma, kus sähvivad välklambid ja kantakse kõige kuulsamate moekunstnike rõivaid.

Radiance

     Most people think that death is the end.
     The end of life - of good times - the end of, well, pretty much everything.
     But those people are wrong.
     Dead wrong.
     And i should know. I died almost a year ago.

Enesetapuklubi

"See hakkab juba tüütuks muutuma! Kui palju võib sama asja korrata?"
     "Tüütuks? Sa mõtled kogu selle põnevuse juures?"
     "Sa tead küll mida ma mõtlen!"
     "Ma tean, et sa oled nii suur sitapea, et su ajud haisevad! Sa pole tüdinud. Sa oled kõike muud , sa oled eputis, kuid mitte tüdinenud."
     "Ma olen tüdinenud!" Tüdruk sirutas käe õlle järele.
     "Sellepärast, et sul puudub fantaasia!" ütles poiss talle pudelit ulatades.
     Ta vaatas, kuidas tüdruk jõi, kallutas pea kuklasse, nii et võis näha tema kõrisõlme liikumist kuuvalgel. Tüdruku peenike kael oli nagu jupike heledat posti. Habras. Kaitsetu.
     "Mida me siis nüüd teeme, härra fantaasiarikas?" küsis tüdruk, kui ta pudeli lõpuks langetas.
     "Viitsütiku," ütles poiss tagaistmel. "Meisterdame mingi lõhkekeha ja sütiku. Midagi, et saaksime olla ise kaugel, kui see juhtub."
     Poiss tagaistmel oli tüdruku sõber. Tüdruk oli ainus, keda poiss oli kunagi sõbraks pidanud. See pakkus talle mõningaid privileege. Lollide ettepanekute esitamine kaasa arvatud. 

Vampire romance

     Love is a weapon in the face of evil


     Over 30 short stories of hot blood, midnight pleasures and inhuman passions. In the world of the undead there are strange codes of conduct, dark rituals and dating games, as they seduce the locals and engage in the most sensual encounters you´ll sink your teeth into this side of the grave.

Shiver

     Mäletan, kuidas lamasin huntidest ümbritsetuna lumel kui väike punane ja soe laik, mis järjest külmenes. Nad lakkusid mind, hammustasid mind , rappisid mu ihu, tungides järjest sügavamale. Nende kobaras kehad varjutasid selle vähesegi sooja mida päike andis. Nende kraedel helkles jää ja nende hingeõhk moodustas läbipaistmatuid kujundeid, mis hõljusid meie ümber õhus. Nende kasukate muskuseline lõhn meenutas mulle niiskete koerakarvade ja põlenud lehtede meeldivat ja õudusäratavat hõngu. Nende keeled sulatasid mu nahka, nende hooletud hambad rebisid mu varrukaid ja tirisid mu juukseid, tungisid vastu mu rangluud ja kaelal asuvat pulssi. 
     Oleksin võinud karjuda, kuid ei karjunud. Oleksin võinud vastu hakata, kuid ma ei teinud seda. Lihtsalt lebasin ja lasin sel kõigel toimuda, vaadates talvist valget taevast enda kohal halliks tõmbumas.
     Üks huntidest pani oma nina mu peopessa ja seejärel  vastu põske, varjutades mu näo. Ta vaatas mulle oma kollaste silmadega otsa, samal ajal kui teised mind igalt poolt sikutasid.
     Vaatasin nendesse silmadesse nii kaua, kui sain. Kollased. Ja lähedalt paistis nendest igat värvi kulla ja pähkelpruuni sädelevaid varjundeid. Ma ei tahtnud, et ta oma pilgu mujale pööraks, ja ta ei teinud seda. Tahtsin tal kaela ümbert kinni võtta, kuid mu käelabad jäid liikumatult  rinnale ja käsivarred püsisid  jäätunult keha vastas.
     Ma ei suutnud meenutada, mida tähendab soojatunne.
     Siis oli ta läinud ja ilma temata tungisid teised hundid veelgi lähemale, liiga lähedale, lämmatades mind. Miski paistis mu rinnal võbelevat.
     Ei olnud päikest ega valgust. Olin suremas. Ma ei suutnud meenutada, milline näeb välja taevas.
     Aga ma ei surnud. Kadusin lõputusse külmusesse, kuid sündisin seejärel uuesti, soojuse maailma.
     Mäletan üht - tema kollaseid silmi.
     Arvasin, et ei näe neid enam kunagi.